Jalgratta hooldus
Tõeline jalgratta sõber võiks osata parandada või vahetada purunenud sisekummi, sest kunagi ei tea millal seda oskust võib vaja minna. Selleks võiks pikemal rattasõidul kaasas olla kummiparanduskomplekt ehk “ratta-apteek“ ja ka tagavarakumm.
Kuidas vahetada rehvi?
1. eemalda ratas (jooks) raami küljest
2. lase ventiili kaudu õhk välja (juhul kui sisekumm terve)
3. kätega mudi väliskumm velje seinaküljest lahti
4. katsu väliskumm heebli tömbi otsaga maha kangutada. Soovitav on alustada ventiili vastasküljest! Juhul kui väliskumm väga jäigalt veljel, kinnita heebli teine ots kodara taha. See on sinu “kolmas käsi”. Teise heebliga võta umbes 10 cm eemalt uue katse. Nii tuleb väliskumm maha.
5. väliskummi pealepanekul kasuta vajadusel samuti heeblit. Teravate esemete (nagu kruvikeeraja) kasutamine on eriti ohtlik sisekummi vigastamise ohu pärast.
Tänapäeva jalgratastel keeratakse enamus polte kuuskantvõtmega (mõõdud 2-10 mm, enimlevinud on 4,5 ja 6 mm). Võtmeid tasub alati rattasõidul kaasas kanda (isegi siis kui endal kõik korras, on väga viisakas teisele abivajajale abi osutada!). Samuti võiks hakkama saada jalgratta keti puhastamise ja õlitamisega. Kõik keerulisemad remonditööd tuleks siiski jätta hooldustöökoja mehhaanikute hooleks, kuid kel on võimed ning oskus ja tahtmine, saab seda teha ka kodus. Täishooldus sisaldab enamasti kaelalaagrite, keskjooksude ja rummude lahtivõtmist — need puhastatakse ja määritakse sisse. Lisaks reguleeritakse käike ja pidureid. Kui rattal ilmneb mõni tehniline rike, pole mõistlik ratast kohe ise parandama hakata (eriti neid rattaid, millel garantiiaeg veel kehtib).
Hoia jalgaratas puhas! Kõige rohkem kardab ratas liiva ja merevett. Tähtis on hoolitseda jalgratta keti, hammasrataste ja käiguvahetaja eest. Suurimad vaenlased jalgratta ketile ja hammasratastele on liiv ja merevesi, mis on hullemad kui rooste. Liiv mõjub jalgratta hammasratastele peaaegu samamoodi kui käiakivi metallile ning hammasrattad kuluvad meeletu kiirusega, kui kett on pidevalt liivane. Seega tuleb jalgrattaketti regulaarselt puhastada ja õlitada. Kett on kõige suurem kuluosa, mis töös on, ja peaks kogu aeg välja nägema nagu uus. Jalgrattaketi puhastamiseks sobib väga hästi vana froteekäterätik või hambahari. Õlitamiseks on parimad spetsiaalsed aerosoolpudelites müüdavad ketiõlid. Aerosooliga pihustades tungib õli ka pisikeste ketilülide vahele. Kui kasutada rattaketil näiteks tavalist auto mootoriõli, koguneb ketile liigselt tolmu ja mustust. Erinevad ka kuiva ja märja ilma õlid. Märja ilma õli püsib ketil kauem ning selle määrdeomadused ei kao vihmaga nii ruttu kui tavalise ketiõli omad. Kuiva ilmaga kasutamiseks mõeldud õli on voolavam ja ta ei kogu enda külge liiva ja tolmu, mis on kuiva ilmaga sõites eriti oluline. Õliga liialdada siiski ei maksa - ülemäärane õli tõmbab külge liigset tolmu ja liiva. Õlitust on soovitav teha pigem tihemini ja vähem õli korraga, kui harva ja nii-öelda üle õlitada. Enamasti arvatakse, et õli tuleb valada otse hammasratastele. Tegelikult tilgutatakse mõned tilgad vaid keti siseküljele. Kett määrib ennast ise edasi ning katab ära ka hammasrattad.
Kett venib ajapikku välja ja sõitja saab sellest aru siis, kui see hakkab üle loopima. Väljaveninud kett kulutab hammasrattaid valesti ning nende vahetamine läheb juba tunduvalt kallimaks kui keti õigeaegne vahetamine. Käikudega jalgratta keti eaks on 500-1500 km. Kui kett liiga “vanaks sõita”, tuleb vahetada ka tagumised hammasrattad.
Tihti kurdetakse, et käigud ei tööta hästi. Põhjus on see, et trosside kõrid on umbes. Sama võib juhtuda piduritega. Tunda annab see ennast siis, kui tross pärast pidurdamist algasendisse tagasi ei lähe.
Kuidas rihtida rattaid?
Rataste rihtimine on lihtne – kui on õiged tööriistad ja piisavad oskused! Selleks tõmmatakse ratas käima ning jälgitakse pidurite vahel pöörlevat velge. Seal kus velg puutub vastu pidurit, tuleb keerata 1/4 tiiru vastaspoole kodarat peale, vajadusel aga oma poole kodarat 1/4 tiiru järgi anda.
Üles-alla “hüppamise” (nn kurgi) väljarihtimiseks on vaja “kurgi” kohal kodaraid sama palju kas pingutada või lõdvendada – nii, et mõlema poole kodaraid võrdselt pingutatakse või lõdvendatakse.
Juhul kui tegemist füüsilise mõlgiga, päästab ainult velje (pöia) vahetus.
Kontrolli regulaarselt rehvirõhku. Rehvirõhk peab olema selline, nagu rehvil kirjas (maanteel kasutatakse kõrgemat, metsas ja ebatasasel teel madalamat rõhku – enamlevinud rõhk maastikuratastel on 3,5 baari, maanteeratastel 7–9 baari). Liiga pehmete rehvidega on sõit raske ja rehvid kuluvad kiiresti ning ratas on vastuvõtlik kõikvõimalikele põrutustele (äärekividest ülesõitmisel ja auke läbides – tekib läbilöögi oht!). Pehmete rehvidega sõites võib kergesti vigastada nii krehvi ennast kui ka velge. Rehvi siserõhku saab kontrollida bensiinijaamades vastavate näidikute abil, kuid lihtsam moodus on rõhku kontrollida käega katsudes, kuid see tulemus ei pruugi olla objektiivne. Rehv ei tohiks olla kivikõva, vaid peaks külje pealt hästi natuke käesurvele järele andma.
Käiguvahetust saab reguleerida. Jalgratta käiguvahetuse- ja piduriheeblite juures paiknevad reguleerimiskruvid. Kui jalgratta käiguvahetused või pidurid ei tööta enam korralikult, on võimalik neid kruvisid reguleerida ja piduri- või käiguvahetustrosse pingutada või lõdvendada. Kõigi ülejäänud võimalike rikete, ka kõige väiksemate korral, tuleks siiski pöörduda hooldustöökotta ja lasta viga kohe kõrvaldada. Jalgratta iga rike võib tekitada ahelreaktsiooni: üks ratta osa ütleb üles ja logisema hakkavad ka teised ratta osad.
Eriti vajalik on igale jalgrattale hooaja sügisene lõpuhooldus, mille käigus võetakse vajaduse korral mitmed ratta osad lahti, puhastatakse ja õlitatakse. Puhastamata ratast ei tohiks üldse talvekorterisse viia. Ehkki tänapäeva rataste juures kasutatakse suhteliselt vähe terasdetaile, valmistatakse ratta laagreid ikka terasest. Määrimata laagrid kipuvad roostetama.
Pärast viimast sõitu tuleks seega ratas vee ja nõudepesuvahendi seguga puhtaks pesta (sobib ka nt autošampoon – leiges vees lahjendatuna). Pesemiseks sobib just vaht, mis kriimustab värvkatet minimaalselt. Pesta võiks ülalt alla – siis tilgub vesi maha. Alustada tuleks raamist, siis suunduda pidurite, velgede ja käigusüsteemi juurde. Pärast tuleb ratas puhta veega üle loputada (vee kogus peaks olema minimaalne). Soovitatav on loputada käsnaga, mitte survepesuga, sest survepesu korral tungib vesi tihendite ja liigendite vahele. Pärast loputust tuleb ratas lapiga kuivatada. Ratast tuleks pesta ka pärast sõitu, samuti pärast transporti auto katusel (ei vihm ega putukad tee ratta seisukorda paremaks). Ei soovitata kasutada survepesurit, sest sellega uhutakse vesi ja liivaterad ratta laagritesse ja kõridesse. Peale pesemise ja kuivatamise soovitatakse rattaketti kergelt õlitada, aga õli ei maksa valada rummudesse või laagritesse. Rehvid tuleks lasta pooltühjaks ja kõige parem olevat sõiduvahend talveks kuhugi üles riputada. Kui riputuskohta pole, jäägu ratas niisama — seda pole tarvis keerata leistangidele ja sadulale seisma. Ratta kõige parem talvekorter on paik, kus pole niiskust ning püsib mõni plusskraad.
Osa inimesi kasutab jalgratast aasta läbi. Nemad peavad arvestama, et sõiduriista tuleb puhastada ja hooldada sagedamini. Kõige halvem on talvise liiklemise juures sool, mis võib koos veega ratta sisse sattudes teha palju kurja. Talvistes oludes sõitjal soovitatakse soola tõrjumiseks panna, lisaks ketile, õli ka käiguvahetajate liigenditele.
Õigeaegne rattahooldus pikendab märgatavalt jalgratta eluiga :)
Sinu jalgrattapood.ee
